ELO !

Grüzi !

Väljas sajab juba kolmandat päeva järjest, seetõttu istun kodus arvuti taga või teen ettevalmistusi ja sisseoste vahetusaastaks. Tegelikult ma mõtlen kogu aeg selle peale, kui lahe oli ELO ning kuidas tahaks sinna tagasi.

Eelorientatsioon (ELO) on väga tore 3-päevane laager tulevastele vahetusõpilastele.
Kõik YFUga sel hooajal vahetusaastale minevad õpilased kohtuvad ühes toredas Eesti kohas ning neile räägitakse kõigest vajalikust, mida vahetusprogrammi minnes on vaja teada.

Seal oli meid u 62 inimest (üle terve Eesti: Tallinnast, Pärnust, Tapalt, Tartust ja 3 inimest Saaremaalt ). Saabusime 8. juuli keskpäeval Kurtna Peo- ja Puhkekeskusesse, kus pidi toimuma meie üritus. Kõik olid algul kinnised ja ei julgenud eriti võõrastega rääkida, pigem olid koos oma tuttavate või sõpradega. Paarikümne minuti pärast algas vanematele mõeldud infotund ja meid saadeti sööklasse lõunat sööma. Söögilauas muutusid enamus sõbralikumaks ja avatumateks. Sealt hakkas "jube" jutustamine. Pärast söömist hakkasid erinevad workshopid ja loengud, kus räägiti vahetusaastast, mida kaasa võtta jne. Õhtul saime kokku oma KODUGRUPIGA, kus oli 7 inimest ja 2 vanemat Yfukat. Minu grupil vedas, me saime endale elurõõmsa, haritud ja elukogenud grupijuhi Kadi, kellel oli ka väike imearmas kutsikas, CIO. Ta oli nii äge, et mängisin temaga kõik kolm päeva järjest. Samuti oli meie juhiks ka Helen, kes käis Belgias vahetusõpilasena. Algul tundus ta mulle kinnisena ja kurvana, kuid temaga lähemalt tutvudes selgus, et ta on optimistlik ja ilusa naeruga neiu. Nendega koos arutasime ELO kohta ja sealsetest sündmustest. Enne magamaminekut sain teada oma toakaaslased, neid oli 3. Taavi, kes läheb Hiinasse, Kristo, kes läheb Hollandisse ja Aivar, kes läheb USAsse. Nad olid suht lahedad, eriti palju sai räägitud Taaviga, sest mõlemale meeldib Hiina ja selle maaga seotud tegevused.

Järgmisel hommikul oli äratus mingi kella 8.30 paiku, lasti seda lugu. Üpriski totter, aga äratuskellaks sobib väga hästi.

http://www.youtube.com/watchv=DNR2AY7b6kI&feature=BFa&list=PLD696139291A2B93C

Tegime puusaringe, venitusi, maas lamamist ja muudki. Hommikusöök oli hea, puder ja võileivad. Muide, seal oli üks parimaid toite, mida ma eales Eestist saanud olen. Danke schön, Kokatädid. Siis olid jälle loengud ja muud. Kohvipausil jagasid kõik oma muljeid ja mõned said alles sellel ajal teada ka oma perede kohta midagi. Samas oli ka u 15 inimest, kellel polnudki veel pere. Ma olin väga õnnelik tol hetkel. Ja siis jälle loengud, mis olid juba selleks ajaks vägagi toredad. Peale õhtusööki oli meil nii öelda loominguõhtu, kus meid jagati rühmadesse ja pidime 1 h jooksul valitud riigi kohta seebika tegema, kasutades 6 kindlat lauset, nt. Pink fluffy unicorns dancing on rainbow ; Oliver, miks alati sina? ; Skandaal ! jne. See oli lahe ülesanne, me saime Austraalia ja tegime Ameerika järgmine superkänguru. Eks ma olin ikka känguru. See sai mingi 5 viimase minutiga valmis ning polnudki kõige hullem. Igastahes saime palju naerda ja funni.

Kolmandal päeval käisime kuulamas tähtsat infot ja olime juba kõikidega sõbrunenud. Kahjuks saab kõik hea kiiresti otsa, me pidime üksteisega hüvasti jätma järgmise aastani, kui tuleme tagasi Eestisse. Sõitsime rongiga ja saime rääkida, sain endale palju uusi sõpru.

Sain tuttavaks ka Aivar Pohlaku tütrega, kes on lahe ning sõbralik, ilus ka veel !!!

Suur tänu teile YFUKAD ja ma olen kindel, et tagasi tulles hakkan ka vabatahtlikuks.

Liisu, Martin, Joel, Kadi, Silvia, MALLE, HElen, Janne jt - Te olete täiega vinged.