Natuke lahkumisest ja rongisõidust

Nüüd ma siis olengi täieti üksinda hiigelsuures rongis. Rongil on 16 vagunit ja see sõidab Hamburgist Stuttgartini välja. Päris kurb on. Kõik olime saanud nii lähedasteks üksteisele selle lühikese aja jooksul. Aga jah, aeg lendab kiiresti, seda ei saa peatada. Veel päev tagasi olime  rõõmsad, naersime ja sõime. Nüüd on see lõbu läbi. Ei tea isegi, mida ootada. Nelja tunni pärast olen ma Kölnis, mulle täiesti võhivõõras linnas. Eks aeg näitab. Kahju oli öelda nägemist inimestele, kellega oled sa neli nädalat järjest palju üle elanud.  Samas olen ma väga põnevil, kuidas mind mu aastapere vastu võtab. Kas ma meeldin neile ja nad saavad mu tõeliseks pereks? Õnneks näen ma teid sõbrad Keskaastaseminaril või YES-il.

Esmaspäeval algab kool, ei suuda seda uskuda. Aga ma olen juba nii kaugele jõudnud, et tagasiteed enam pole. Kirjutan, kui olen oma uues kodus.

What does not kill you makes you stronger !